Viitenumber ja selgitus arvel: kuidas makse õigesti tuvastada
Uuendatud: juuli 2026 · Lugemisaeg u 4 min
Maksekorraldusel on kaks välja, mis ütlevad saajale, mille eest raha tuli: viitenumber ja selgitus. Väikese arvemahu juures piisab selgitusest, suurema mahu või avaliku sektori klientide puhul muutub viitenumber peaaegu vältimatuks. Selles juhendis selgitame, kumb milleks mõeldud on ja kuidas vältida kõige tüütumat raamatupidamisprobleemi: laekumist, mida ei saa ühegi arvega kokku viia.
Selgitus: vaba tekst inimesele
Selgitus on maksekorralduse vaba tekstiväli. Sinna kirjutab maksja tavaliselt selle, mida arve käseb. Hea tava on, et arvel on kirjas „Selgitus: [arve number]“. Sellest piisab täiesti, kui arveid on kuus mõni üksik ja laekumisi vaatab inimene.
Selgituse nõrkus on inimlikkus: maksja võib kirjutada „arve“, „teenus“, oma nime või mitte midagi. Kui kuus laekub kümneid makseid, muutub selliste laekumiste käsitsi sobitamine päris tööks.
Viitenumber: kontrollitav kood masinale
Viitenumber on numbriline kood, mille õigsust pank kontrollib juba makse tegemisel: Eesti viitenumbri standardis on viimane number kontrollnumber (arvutatakse 7-3-1 meetodil). Valesti sisestatud viitenumbriga makset pank läbi ei lase, seega saabuvad kõik viitenumbriga laekumised alati korrektse, masinloetava tunnusega.
Selle peale on ehitatud automaatne sobitamine: raamatupidamistarkvara loeb pangaväljavõtte sisse ja märgib viitenumbri järgi arved makstuks ilma inimese sekkumiseta. Viitenumber võib olla:
- arvepõhine: igal arvel oma number (sobitamine arve täpsusega);
- kliendipõhine: igal kliendil püsiv number (nt korteriühistud, liikmemaksud, püsiteenused).
Millal on viitenumbrit päriselt vaja
- Avaliku sektori kliendid: riigiasutuste maksesüsteemid eeldavad tavaliselt viitenumbrit ja see antakse sageli koos tellimusega ette (meie tööriista avaliku sektori mallis on selleks eraldi väli).
- Suur arvemaht: alates mõnekümnest arvest kuus tasub automaatne sobitamine end kiiresti ära.
- Püsimaksed ja e-arved: pankade e-arve püsimakse teenus töötab viitenumbri peal.
Kui väljastad käputäie arveid kuus otse äriklientidele, ei ole viitenumber kohustuslik ega isegi vajalik: arve number selgituses täidab sama rolli.
Kuidas viitenumber moodustatakse
Viitenumbri aluseks võetakse tähenduslik numbrijada (nt arve number või kliendi kood, 3–19 kohta) ja lõppu lisatakse kontrollnumber. Kontrollnumbri arvutus 7-3-1 meetodil: korruta aluse numbrid paremalt vasakule kaaludega 7, 3, 1, 7, 3, 1 …, liida korrutised, ja kontrollnumber on arv, mis viib summa järgmise kümneni. Näide: alus 2026 annab 6×7 + 2×3 + 0×1 + 2×7 = 62, järgmine kümme on 70, seega on kontrollnumber 8 ja viitenumber 20268.
Käsitsi arvutama ei pea keegi: raamatupidamistarkvara genereerib viitenumbrid ise ja veebis on kalkulaatoreid, kuhu sisestad aluse ja saad kehtiva viitenumbri.
Praktilised soovitused arve koostajale
- Märgi arvele makseinfo plokk tervikuna: saaja nimi, IBAN, maksetähtaeg ja selgitus (arve number) või viitenumber. Mida vähem peab maksja ise mõtlema, seda õigemad on laekumised.
- Ära kasuta selgituses pikki lauseid, arve number on täpne ja piisav.
- Kui kasutad viitenumbrit, ära pane selgitusse vastukäivat infot; kui viitenumbrit ei ole, ära jäta selgitust tühjaks.
- Väldi arve numbri muutmist pärast saatmist, sest makstud arve number peab klappima numeratsiooniga.
Kokkuvõte
- Selgitus on vaba tekst inimesele; hea tava on kirjutada sinna arve number.
- Viitenumber on panga kontrollitav kood, mis võimaldab makseid automaatselt sobitada.
- Väikesele arvemahule piisab selgitusest; avalik sektor ja suur maht vajavad viitenumbrit.
- Kontrollnumber arvutatakse 7-3-1 meetodil, aga praktikas teeb seda tarkvara.
Loe edasi: maksetähtaeg ja viivis või e-arve Eestis.
See juhend on üldhariv ega asenda õigus- ega maksunõustamist. Seadused muutuvad, ajakohase info leiad Riigi Teatajast ja Maksu- ja Tolliameti lehelt emta.ee.